Tuesday, June 16, 2015

Esimene tähtis asi, mida peaksid tegema, kui beebi öösel ärkab, on…

… MITTE MIDAGI – olge vähemalt paar minutit täitsa vait ja ärge tehke veel midagi. Miks nii?



Öised virgumised on une loomulik osa. Lapse uni on selline, et ta käib korrapäraselt une kergemates faasides, kui võib toimuda ärkamine, ning seejärel une sügavamas faasis. Lastele on omane just kergema une suurem osakaal ööunest. Laste loomulik unetsükkel vaheldubki umbes iga 45 järel, kui toimub vähem või rohkem virgumine. Meie täiskasvanutena sel ajal tavaliselt pilgutame silmi ja keerame külge ning hommikul ei mäleta sellest midagi. Lapsed võivad sel unetsükli vaheldumise ja virgumise hetkel teha häälitsusi, askeldada voodis otsides paremat asendit või ka häälekamalt end jorina või nutuhäälega väljendada, suuremad lapsed võivad isegi voodis püsti tõusta. 

Armastavate lapsevanematena on meie esimene instinkt tormata kohale ning asuda asja klaarima. Tavalisemad aktiivsed „uinutamismeetodid“ on silitamine, paitamine, sosistamine, luti pakkumine, sülle võtmine ja kussutamine, imetamine. Ja just see ongi koht, kus teeme oma lastele karuteene. Lapsevanema jaoks on suur kunst olla kannatlik ning lasta oma lapsel proovida iseseisva uinumise kunsti. Armastame oma lapsi üle kõige ning oleme nende heaolu nimel paljukski valmis, ka öisteks ärkamisteks. Kuid paradoks on selles, et öised ärkamised teevad eelkõige kahju lapsele, kuna ta ei saa seetõttu kätte endale vajalikku kvaliteetset ööund. 

Niisiis, ärge tehke esialgu mitte midagi! Teame, et tegelikult on ääretult raske lebada liikumatult ja midagi tegemata oma voodis, kuuldes oma last toimetamas ja üksi pusimas. Seetõttu soovitame enne uinumist panna lapsevanematel enda jaoks paika sobivad piirid, kasvõi need paberile üles kirjutades. Otsustage koos perega, mitu minutit lasete lapsel iseseisvat uinumist proovida. Esimesel õhtul võib sobiv olla umbes 2 minutit. Kui kuulete last virgumas, pange vaikselt kasvõi telefonis stopper käima ning pidage oma kokkuleppest iseendaga ka kinni. Kui siis tõesti laps vajab teie abi, siis võtke oma varasalvest esmalt leebemad vahendid – unesõnad, ümisemine, silitamine, käpapuudutuse meetod. Voodist väljavõtmine ja süles kandmine võiksid jääda viimaseks abivahendiks, kui tõesti miski muu enam ei aita. Kindlasti ei tohi last jätta üksi abitult nutma ning mitte lasta nuttu üle minna hüsteeriaks!

Usume, et mitmed teist üllatuvad, kui peale kaht minutit suudab laps ise niivõrd rahuneda, et suigutab end ise taas unemaale!

Õnnelikku kooskasvamist teie perele!
Unekooli perenõustajad

Kosutava une tagamine lapsele on üks lapsevanema kohustusi. Me ju ei eelda, et laps oskaks kohe ise süüa või potil käia, samamoodi saame õpetada ka uinumisoskusi. Samuti on lapse unega seotud ka paljud last ümbritsevad inimesed. Une tähtsuse mõistmine ja väärtustamine lapse arengus ei ole oluline ainult lapsele endale, vaid ka tema vanematele! Rohkem infot laste une kujundamise kohta leiate lapsevanematele suunatud nõustamiskeskkonnast www.unekool.ee

Projekti rahastab EMP toetuste Vabaühenduste Fond Avatud Eesti Fondi vahendusel.